Saatuseaasta 1944

Sissejuhatav tsitaat kuulub Briti ajaloolasele Norman Davies’ile, kes mõtiskleb siinkohal sõjaga kaasas käivate moraalsete dilemmade üle. Kuid on ka viide Teise maailmasõja ajal kasutusele võetud eriti tõhusale massihävitusrelvale „vaippommitamisele“. Otsa tegid lahti sakslased, kuid „täiuslikkuseni“ arendasid selle ameeriklased ja britid, mille kulminatsiooniks oli sõja lõppvaatusena Jaapani linnadele Nagasakile ja Hiroshimale heidetud aatompommid.

Nõukogude kaugtegevuslennuvägi

Ameeriklaste ja brittide liitlase NSV Liidu võimekus sellel oli alal märgatavalt tagasihoidlikum. Arvestades planeeritava tulevase sõja olemust, polnud kaugpommitajate arendamine esmane arendussuund ja 1941. aasta katastroofis kaotati palju ka tootmisvõimsusi. Kuid sõja käigus suudeti lendlease abiga formeerida ka NSV Liidus küllaltki arvestatav kaugtegevuslennuvägi (edaspidi kauglennuvägi), mis 1944. aasta alguses jagunes kaheksaks korpuseks (igas kaks diviisi) ja üksikuks 45. kauglennuväediviisiks. Viimane oli kindlasti tõhusam formeering, millel olid kasutada Pe-8 pommitajad, mis võisid pardale võtta kuni 5 tonni pomme (teistel kasutada olnud pommitajatel Il-4, Li-2 ja ameeriklaste kingitud B-25 sõltuvalt lennukaugusest 2–4 korda vähem). Rünnakutes osalenud lennukite arv varieerus. Kuigi keskmiselt oli korpuses ca 90 kaugpommitajat, siis mitte kõik polnud töökorras; samuti kanti lahinglendude ajal kaotusi jm.

Kui algselt oli Nõukogude kauglennuvägi arvatavasti mõeldud samuti eelkõige vastase tagalas kaose külvamiseks ja sõjalise tähtsusega objektide hävitamiseks, siis reaalsus tegi omad korrektiivid ning seda kasutati suuresti otseseks rindetoetuseks. Mõistagi tegutsesid rindeüksuste toetamisel ka lennuväe taktikalised formeeringud, kuid nendel siinkohal ei peatu.

Kauglennuväe eeliseks oli suurem lennuraadius ja -kõrgus ning kandevõime. 1944. a märtsis Eestit pommitanud lennukid pärinesid Kalinini, Leningradi, Moskva ja Smolenski oblastite lennuväljadelt. Pommid visati alla väga erinevatelt kõrgustelt 2000 ja 7000 meetri vahel ning seetõttu polnud kaugpommitaja kindlasti täppisrelv. Sõltuvalt kõrgusest, ilmastikuoludest, valitud taktikast, meeskonna kogemustest (julgusest?) ja vastase õhukaitse tegevusest võis kõrvalekalle olla mitu kilomeetrit. Nagu ka Tallinna pommitamine 9.-10. märtsil näitas, saadi plaanidest sõltumata pihta peaasjalikult kesklinna ja selle läheduse elamukvartalitele.

Sakslaste tagala õhutõrjevõimekus

Rinde lähenedes tugevdas Saksa väejuhatus õhuseiret ning 1. õhulaevastiku õhuvaatlussüsteem kattis kõiki olulisi objekte Eesti territooriumil. Lisaks mitmele õhuseireüksuste ketile paiknesid Eestis raudteel, maal ja merel radarisüsteemid. Statsionaarsed õhuvaatlusradarid „Freya“ paiknesid Tallinnas, Tartus, Aseris ja Tütarsaarel. Lisaks paigutati Eestisse 1944. aasta varakevadel kolm raudteeveermikul paiknenud mobiilset ööhävitajate juhtimisrongi ja juhtlaev „Togo“.

Tagala õhuseire põhirõhk oli pandud Tallinna kaitsele. Lasnamäe lennuväljal paiknes üks ööhävitajate salk. Tallinna mereväebaasi õhutõrje eest vastutas 1944. aasta märtsis 2. õhutõrjediviis, mille käsutuses oli 30 suurekaliibrilist (75- ja 88-mm) ja 30 väiksemakaliibrilist õhutõrjekahurit ning arvukalt õhutõrjekuulipildujad. Ida-Virumaa põlevkivibasseini kaitsel oli samal ajal 10 rasket ja neli kerget patareid ehk umbes 40 suurt ja 24 väikesekaliibrilist suurtükki. Üht-teist oli Eestis veel mujalgi, kuid sellega üldjoontes rinde tagala õhutõrjevõimekus piirnes. Seega oli selge, et õhukaitse eesmärgiks oli tagada strateegiliste objektide kaitse. Tsiviilelanikkonna kaitse oli teisejärguline, milleks lihtsalt ei jagunud ressursse.

Märtsipommitamised 1944

1944. a jaanuari teisel poolel osales Nõukogude kauglennuvägi Leningradi rinde suurpealetungi toetamisel. Sama aasta veebruaris oli tegevuse raskuskese Soome linnade pommitamisel ning seejärel taas Leningradi ja 2. Balti rinde toetamisel.

Otsa tegi lahti massiivne rünnak Pihkvale ja sealse rinde lähitagalale 18. veebruaril. Rahva mällu on talletunud eelkõige Narva ja Tallinna pommitamised 6.–10. märtsil, kuid need on vaid osa Nõukogude kauglennuväe rünnakutest Saksa väegrupi Nord väekoondiste ja tagala vastu. Ajaloolane Reigo Rosenthal loetleb 1944. aasta märtsis kokku 22 siinset suuremat kauglennuväe reidi (lisaks neli veebruari lõpus), lisaks veel arvukalt väiksema mastaabiga väljalende. Kui need välja jätta, siis keskmise löögi andsid korraga 2–3 kauglennukorpuse jõud.

Rünnak toimus reeglina õhtusel ajal, pooltel juhtudel järgnes öösel esimesele veel teine laine, mis võisid olla erineva tugevusega. Näiteks Tallinna pommitamisel osalesid esimeses laines peaaegu kõik kauglennuväe diviisid (v.a üks korpus), kuid teises vaid nelja diviisi jõud.

Löögi tugevust saab seega mõõta väljalendudega. Näiteks Tallinna pommitamisel oli neid 659, kuid mitte kõik ei täitnud lahingülesannet ja arvukalt pomme visati arvukalt ka mujale kui Tallinnale. See oli kaugemate tagalasse ulatuvate rünnakute puhul ka tavaline, näiteks sai juba eelnimetatud 18. veebruari rünnakus pihta ka Tartu.

Rünnakute põhiraskus oli veebruaris/märtsis Narva rindel, vähem Pihkva rinde lähitagalal. Sealsetest sihtmärkidest võiks eraldi nimetada Opotška ja Idritsa raudteesõlmi.

Alates 24. veebruarist kuni 1. märtsini oli raskuspunkt Narva rinde lähitagala pommitamisel. Narva linn ise võeti põhisihtmärgina ette 6. märtsi õhtul ning kahe massiivse löögiga kahes laines jäi linnast alles varemeteväli (kuna Narva oli rindelinn, siis oma osa andis ka suurtükivägi ning nii mõndagi hävitasid sakslased). Väiksemaid lööke Narva rinde piirkonda anti märtsis veel korduvalt. Eraldi võiks ära mainida veel 28. märtsi rünnaku, mis tabas ka Jõhvi linna. Kaugemale tagalasse ulatusid märtsi teises pooles neli rünnakut Tapa raudteesõlmele (31.03.-01.04. oli rünnakute üheks põhiobjektiks ka Petseri jaam).

Eraldi tuleks siinkohal mainida Tallinna 9.-10. märtsi (15 diviisi jõud) ja Tartu pommitamist 26.-27. märtsil (5), mis olid juba kaugemale tagalasse suunatud löögid logistika- ja halduskeskuste vastu. Kuigi neid on otsesõnu nimetatud ka „terrorirünnakuteks“ tsiviilelanikkonna vastu, siis põhieesmärgiks oli ikkagi sõjaliselt olulise taristu (raudtee, lennuväljad, sadamad, strateegilise tähtsusega tööstusettevõtted) hävitamine ja seeläbi rinde varustamise häirimine. Nagu juba öeldud, polnud kauglennuvägi täppisrelv ja pihta said peamiselt tsiviilkvartalid.

Punalennuväe rünnakud polnud Eesti kohal aprilli saabumisega kaugeltki lõppenud, need kestsid vaheaegadega 1944. aasta sügiseni. Propagandistliku jätku sai tänaseni silmaga hoomatav hävitustöö ka hilisemal ajal, kui purustatut tuli hakata üles ehitama. Mõistagi ei rõhutatud siinkohal Nõukogude kauglennuväe kandvat rolli.

Punaarmeel oleks Narva rindest läbimurdmine võimaldanud kiiret edasitungi piki rannikut Tallinna suunas, mis oleks õnnestumise korral sundinud paremal juhul Saksa armeed Eestisse kottijäämise ohu tõttu välja taganema. Kindlasti aga oleks võimaldanu Soome lahe idasoppi suletud Balti laevastikule väljapääsu Läänemerele. Soome lahe lõunaranniku hõivamine oleks arvatavasti kiirendanud ka Soome väljumist sõjast. Oma kaalu omas sakslastele kindlasti ka kroonilise küttepuuduse tingimustes Kirde-Eesti põlevkivitööstuse säilitamise vajadus.

Punaarmee vaatenurgast oli suhteliselt lühike rindelõik omamoodi pudelikael üsna keeruliste looduslikes tingimustes, kus suur ülekaal rasketehnikas ei pääsenud maksvusele. Laial rindel läbimurre Narva jõel oli võimalik sisuliselt ainult talvel, kui Peipsi järv oli jäätnud ning mingil määral kandsid ka sealsed suured soo ja rabamassiivid, mille taga omakorda suured, tehnikale läbimatud Alutaguse ürglaaned. Teid oli piirkonnas napilt, Eesti idapiirilt lääne suunas kulgesid Narvast enam-vähem otse itta, piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee), ning mööda Peipsi põhjakallast. Nii oli Narva rindel veebruari alguses kriitiline aeg, kus läbimurre loodeti saavutada enne kui Leningradi alt taganenud segipaisatud Saksa väed suudaksid organiseeritud kaitse sisse võtta.

Kaitse korraldamine Narva jõel

Eelnimetatud strateegilise pealetungioperatsiooniga poolitati Wehrmachti 18. armee kaheks, selle vasakul tiival taganesid Narva jõele LIV armeekorpus (jalaväekindral Otto Sponheimer) ja Relva-SSi III Germaani Soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas.

27. jaanuaril 1944 ühendati mõlemad korpused LIV armeekorpuse peakorteri juhtimise alla, mis nimetati Sponheimeri Grupiks. 30. jaanuaril paigutati grupi peakorter Narva.

1. veebruaril 1944 andis väegrupi Nord ülemjuhatus Sponheimeri Grupile korralduse hoida Narva sillapead Narva jõe idakaldal Jaanilinna (Ivangorodi) ümber ja võtta kaitse sisse Ust-Tšernovast lõunasse kuni Slantsõ raudteejaamani. Samuti kästi õhkida jää Narva jõel Vasknarvast kuni Krivasooni.

Käsu täitmine sellisel kujul ei õnnestunud, küll suudeti III soomuskorpuse jõududega moodustada eeldatavas pealöögi suunas Jaanilinna (Ivangorodi) sillapea, millele andsid esmase löögi maantee ja raudtee üldsuunal liikunud Punaarmee 43. ja 109. laskurkorpuse neli laskurdiviisi. Soomuskorpuse kaitse pidas vastu ja sillapea Narva jõe idakaldal jäeti maha alles 1944. aasta juulis.

Ülejäänud rindelõikudes Narva jõel ei suutnud suuri kaotusi kandnud ja segi paisatud Saksa jalaväediviisid kiiresti tõhusat kaitset sisse võtta. Arvatavasti päästsid mingil määral olukorra kiirkorras Narva rindele paisatud soomusgrenaderidiviisi „Feldherrnhalle“ üksused, mis toodi algselt lennukitel Tartu lennuväljale ja sealt veoautodel Narva alla, esimesed üksused jõudsid rindele 1. veebruaril 1944.

Kui ehk Jaanilinna sillapea välja jätta, siis enam-vähem ainukesed organiseeritud jõud kaitses olid hoopis 207. julgestusdiviisile allunud 94. julgestusrügemendi osad ning eesti politsei-vahipataljonid nr 29–32. Viimased allutati 29. jaanuaril 1944 Narva rindelõigu komandandile ning koondati Jõhvi piirkonda. 29. ja 30. pataljonid saadeti „augu täiteks“ rindele Narvast lõunas, 31. pataljoni osad kaitsele Narva-Jõesuu piirkonda ning 32. pataljon rannakaitsesse Sillamäe piirkonda (osales 14. veebruaril Meriküla dessandi tõrjumisel).

Eesti üksuseid oli lahingute alguses Narva rindel veel teisigi. Nii allutati Idapataljonide täienduspataljon 30. jaanuaril lahingugrupile „Berlin“ (227. jalaväediviisi riismed), mis organiseeris kaitset Narva ja Narva-Jõesuu vahel. Lisaks koondati Narva rinde tagalasse ja rannakaitsesse kiirkorras ka Omakaitse üksusi.

Punaarmee sillapeade teke

Punaarmee esimesed üksused jõudsid Narva jõeni 1. veebruaril, juba järgmisel päeval õnnestus 43. laskurkorpuse väeosadel moodustada sillapead Narvast põhjas Riigiküla ning mõnevõrra suurem Vaasa-Vepsküla-Siivertsi piirkonnas. Kaitses olnud Saksa üksused ei suutnud seda takistada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud neid märgatavalt ka laiendada.

Püsivamalt kinnitas Punaarmee kanda aga kanda Narvast lõunas, seda just eelnimetatud 29. ja 30. pataljoni lõigus (vastavalt Uusna-Vääska-Temnitsa ning Omuti-Permisküla-Gorodenka piirkonnas). Arvestades politseipataljonide tulejõudu ning sõjakogemust, oli see ka asja loogiline jätk, et nendest hõredatest ridadest ilma tõhusa suurtükiväe tuletoetuseta Punaarme 122. laskurkorpuse dessantüksused läbi murdsid. Kuid samamoodi kärises Narvast lõunas ka positsioonidele saadetud Saksa üksuste kaitse ning algsest sillapeast kujunes Narva jõe läänekaldal välja suur Krivasoo kott (Auvere platsdarm). Esmaseks eesmärgiks oli sillapealt edasi tungida, lõigata läbi raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ning piirata sisse Narva jõel ja idakalda sillapeal asuvad Saksa väekoondised. Esialgu näis plaan ka õnnestuvat ja jõuti ka raudteeni, kuid suurtükiväetulega õnnestus pealetung Krivasoost siiski kiiresti tagasi tõrjuda.

Kokkuvõtvalt

Punaarmee esimene löök Narva jõel veebruari alguses oli edukas. Seniks kuniks Saksa väejuhatus oma üksuste ridu korrastas, suudeti Narva jõe läänekaldal moodustada mitu sillapead. Kui Narvast põhjast olevad sillapead suudeti likvideerida märtsi alguseks, siis Krivasoo sillapea jäi püsima, ohustades kuni Narva rinde lahingute lõpuni sakslaste rinde tagalat. Kaitsjate õnneks asus see küll looduslikult erakordselt ebasoodsas teedeta soises piirkonnas, kus oli ka raske varustusprobleemide tõttu edasi tungida ja lihtsam kaitset korraldada.

Kiiresti kogus end ka Saksa väejuhatus ning kaitse saadi pidama väga lihtsustatult, peale rinde stabiliseerumist hoidis Narvast põhjas kuni mereni rinnet 227. jalaväediviis, Narva sillapeal III SS-soomuskorpus, Auvere platsdarmi vastas seisid kaitsel 170. jalaväediviis, „Feldherrnhalle“ diviis ja 61. jalaväediviis ning Narva jõel Auvere platsdarmist lõunas 225. jalaväediviis.

Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944. Järgnevatel päevadel ilmus see kas täiel kujul või refereerituna pea kõikides Eesti ajalehtedes. Intervjuu põhisisu võtab lühidalt kokku eelnev põgus tsitaat nimetatud intervjuust.

Mobilisatsiooni väljakuulutamine

Pärast 1941. aasta suvel Saksa okupatsioonivõimudele kaudselt Eesti Vabariigi nimel esitatud ja tagasi lükatud tinglikku koostööettepanekut hoidis Uluots madalat profiili. Ta oli seni tagasi lükanud mistahes ettepanekud teha Saksa okupatsioonivõimudega edasist sisulist või propagandistlikku koostööd. Kuid ta ei osalenud otseselt ka seni passiivsete rahvuslike vastupanugruppide tegevuses.

Arvestades senist passiivsust oli Uluotsa avalik esinemine 1944. aasta veebruaris märgiline, kuid veelgi olulisem oli esitatud sõnum – eestlased peaksid haarama relvad oma maa kaitsmiseks Nõukogude okupantide vastu. Kitsamalt asus Uluots toetama sakslaste ametisse seatud Eesti Omavalitsuse (EOV) juhi Hjalmar Mäe poolt 30. jaanuaril 1944 välja kuulutatud üldmobilisatsiooni aastakäikudele 1904–1923 ja mõnedele erikategooriatele (ohvitserid, sõjaväearstid jt).

Mobilisatsiooni- ja selle teostamismääruste sõnastus oli üsna kentsakas. Õigemini on tegu propagandakunsti meistriklassiga, nimelt polnud seal ühtegi otsest viidet mobilisatsiooni tegelikele korraldajatele ehk sakslastele:

„Eesti maa ja rahva kaitse bolševistliku Venemaa kallaletungide vastu nõuab kõikide võitlusvõimeliste meeste valmisolekut relvastatud võitluseks. Selleks määran mina järgmise kaitseteenistusse sissekutse Eesti väeosadesse:

§ 1. Kõik 1904.—1923. aastal sündinud mehed, kes kuni 20. juunini 1940 omasid endise Eesti Vabariigi kodakondsust, on kaitseteenistuskohuslikud…“

Võimalik, et leidus ka kergeusklikke, kes arvasidki, et toimub „Eesti sõjaväe“ formeerimine, kuid arvatavasti oli neid siiski selge vähemus. Tähelepanelikumale inimesele polnud avalikest uudistest kindlasti märkamata jäänud, et teostamiseeskirjad andnud mobilisatsiooni näiline üldjuht kindralinspektor Oberführer Johannes Soodla oli tegelikult Saksa (Relva-)SSi kohapealne värbamisvolinik. Ühtlasi nimetati Soodla ka Eesti Relva-SSi täienduskomando ülemaks.

Reaalsuses viidigi mobilisatsioon Eestis läbi Adolf Hitleri nõusolekul, Saksa politseijuhi SS-Reichsführer Heinrich Himmleri käsul ja Ostlandi Kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni üldjuhtimisel. Viimane omakorda andis volituse mobilisatsiooni läbiviimiseks kindralinspektor Soodlale ning EOV eesotsas Hjalmar Mäega andis asjale muu hulgas mingigi omamaise ilme, kuigi selle teostamisel kohalik administratsioon mingit olulist praktilist rolli ei etendanud.

Kuigi keskmine mobiliseeritav polnud kindlasti rahvusvahelise õiguse ega ka riigiõiguse ekspert, siis arvatavasti oli üsna üldlevinud arusaam, et EOV juhil H. Mäel puuduvad mistahes volitused kasvõi kaudselt Eesti Vabariigi nimel mobilisatsiooni välja kuulutada. Ning arvatavasti enamus mobiliseeritavatest said ka aru, et tegu on Saksa mobilisatsiooniga, mis lihtsalt näiliselt on eestlaste endi korraldada.

Kõik see seadis juba algusest peale kahtluse alla mobilisatsiooni õnnestumise ja ilmselt tajusid seda ka sakslased. 1943. aasta lõpukuudel oli Eestimaa kindralkomissar Litzmann väljendanud selget seisukohta, et kavandatav mobilisatsioon ei saa õnnestuda ilma poliitiliste järelandmisteta eestlastele, pidades silmas autonoomia kavasid. Nii anti luba Eestis mobiliseerida 15 000 meest, kuigi oli teada, et eelnimetatud aastakäikudes on mitu korda rohkem mehi (ca 80 000, kellest hinnanguliselt pooled sai koheselt väkke võtta).

Relva-SSi huvi oli eelkõige komplekteerida nooremate aastakäikudega täiskoosseisuliseks 20. Eesti SS-diviis. Mida ülejäänutega teha, jäi ebamääraseks, õigemini algsete plaanide kohaselt tuli nad anda väegrupi Nord tagala juhataja käsutusse, et neist formeerida kolm piirikaitserügementi. Kuid see küsimus jäi esialgu siiski lahtiseks, sest polnud selge, kui palju mehi isegi umbkaudselt kokku tuleb. Ka Punaarmee pealetung Narva rindel tegi edasistesse formeerimisplaanidesse omad korrektiivid ning esimesed mobiliseeritutest komplekteeritud üksused saadeti mobilisatsioonipunktist sisuliselt otse rindele (rügement „Tallinn“ juba 12. veebruaril).

Jüri Uluotse intervjuu mõjust

Kõik väekohuslased ei pidanud kaitseteenistuskomissjonidesse ilmuma mõistagi ühel päeval, vaid sõltuvalt aastakäigust 3.–11. veebruarini. Ja algus oli üsna loid. Kuna oli ka mõni päev aega, siis keskmine mees esimesel päeval kohale ei tõtanud ja mälestuste põhjal võib meeleolu iseloomustada, et „vaadati, mida teised teevad“ või saadi kokku ja arutati „mida teha“. Siinkohal tulles tagasi eelnimetatud Uluotsa intervjuu juurde, siis vähemalt statistiliselt tundub sellel olevat olnud väga suur mõju. 8. veebruaril ületati 10 000, 11. veebruaril 20 000 ja hiljemalt 19. veebruariks 30 000 ja 25. veebruariks 35 000 mobiliseeritu piir.

Ametlikult pidi mobilisatsioon küll lõppema 11. veebruaril, kuid kuna väga paljud kutsealused jätsid komisjonidesse ilmumise viimasele hetkele, siis ülekoormatud komisjonid ei suutnud neid vastu võtta ja paljudele anti korraldus mõne päeva pärast tagasi tulla. Või anti üsna kergekäeliselt veelgi pikemaajalisi vabastusi. Samuti polnud edasine mobilisatsioonist kõrvalehoidjate jälitamine silmatorkavalt aktiivne ning karistusedki üsna leebed.

Kindlasti oli endise Eesti Vabariigi poliitiku, seadusjärgse võimukandja Jüri Uluotsa sõnadel autoriteetne kaal, seda enam, et ta polnud end ehk okupatsioonivõimudega koostööle asumisega kompromiteerinud. Arvatavasti jõudis paljudele Uluotsa sõnade kaudu ka kohale, et vaidlusega Eesti Vabariigi õigusliku staatuse ja mobilisatsiooni ebaseaduslikkuse üle kannatab esialgu oodata – olid need sakslased mis nad olid, kuid idamaist bolševistlikku võimu ei soovinud tagasi eriti keegi.

Olgu öeldud, et mõningate passiivsete vastupanugruppide teatud aktiviseerumine (nt lendlehtede tonaalsus) on 1943. aastal täheldatav just seoses esimeste okupatsioonivõimude läbi viidud sundvärbamistega. Ilmselt ka seetõttu oli nii mõnigi inimene Uluotsa jutust ebameeldivalt üllatunud. Kindlasti olid seda mõned Eesti välisdelegatsiooni liikmed, kelle ülesandeks oli demokraatliku Lääne pealinnades Eesti Vabariigi taastamise nimel lobitööd teha. Seega, oma ülesannete valguses olid nad vastu igasugusele koostööle Saksa okupatsioonivõimudega, rääkimata veel üldmobilisatsiooni toetamisest.

Eestis vaadati asju mõnevõrra pragmaatilisemalt. Üheks mobilisatsiooni (ja seoses sellega ka Uluotsa kõne) tagajärjeks oli rahvusliku opositsiooni konsolideerumine. 14. veebruaril 1944 moodustati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis asus tagantjärgi mobilisatsiooni asjus Uluotsa seisukohti toetama, tõdedes, et Eesti rahvas on võitluses idamaiste vallutajatega sunnitud aktiivselt osalema koos Saksa armeega. Kuid siiski rõhuasetusega, et igasugune poliitiline liit või koostöö Saksamaaga ei tulnud kõne allagi ning lääneorientatsiooni enda olemust see ei tohi muuta.

Kokkuvõtvalt, laskumata siinkohal tagantjärgitarkusesse asjade edasise käigu üle, siis Uluotsa intervjuul oli oma roll mobilisatsiooni õnnestumisel. Kuid seda ei peaks ka üle tähtsustama. Kindlasti oli suur osa neidki, kes läksid kodumaad kaitsma ilma igasuguste kõrvaliste rõhutusteta selle vajalikkusest. Kuid eeldatavalt iga mees, kes oli saanud mobilisatsioonikutse, luges selle ka tähelepanelikult läbi. Ning ära ei tohiks unustada, et tegu oli sõjaaegse korraldusega, mille mittetäitmist hinnati sõjaaja seaduste järgi.

Lõpuks oli oma kaalukas roll ka „avalikul arvamusel“, mis üsna pea esialgse kõhkluse järel hakkas mobilisatsiooni pigem toetama. Sellel oli kindlasti oma arvestatav kaal eriti külaühiskonnas, kus kõrvalehoidjat ei antud ehk küll võimudele üles, kuid suhtumine võis olla halvustav, eriti nende puhul, kelle lähedased olid sõtta läinud.

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni kindralkolonel Walter Modeli juhitava Saksa väegrupi Nord vastu. Eesmärgiks seati Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine ning väegrupi Nord ära lõikamine väegrupist Mitte, mis eeldas Punaarmee jõudmist Läänemereni. Pealetung osutus edukaks ning Peipsini jõudes poolitati saksa üksused kaheks: armee vasak tiib asus positsioonidele Narva jõe joonel, ülejäänud väekoondised taganesid Pihkva suunas.

Saksa kõrgem väejuhatus pidas rinde stabiliseerimist Narva jõel väga oluliseks, sest Soome lahe lõunaranniku kaotamine oleks tähendanud ühtlasi kontrolli kaotamist Soome lahe üle ja Nõukogude Liidu Balti laevastiku pääsemist Läänemerele. See omakorda seadnuks ohtu kogu Saksamaa kontrolli all oleva Läänemere ranniku. Kui sakslased oleks kaotanud Eesti, oleks kogu Soome lõunarannik olnud valla Punaarmee rünnakutele. Kroonilises kütte- ja määrdeainete puuduses vaevlevale Saksa sõjaväele oli oluline ka Kirde-Eesti põlevkivist saadav õlitoodang.

Võitlusvõime taastamiseks vahetati välja rida üksusi, nende hulgas mitmed Saksa poolel sõdinud võõrrahvaste omad. Täielikult demoraliseerunud 250. jalaväediviis, mida pigem tunneme „Sinine Diviis“ või Hispaania Leegionina, toodi rindelt ära Tapa piirkonda ja saadeti tagasi kodumaale. Seevastu asusid koos sakslastega rindel kaitsele hollandlastest formeeritud 4. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ ning taani ja norra vabatahtlikest moodustatud 11. SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland“. Põhiraskuse kandmiseks paisati kiirkorras lennukitel Eestisse Saksa eliitüksusi: Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“ jõudsid rindele juba 1. veebruaril, 6. veebruaril andis Hitler käsu Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviisi „Grossdeutschland“ üksuste Eestisse saatmiseks.

Pantriliin ja tsiviilealnike evakueerimine

Jaanuari lõpuks olid Punaarmee üksused kindral Leonid Govorovi juhtimisel murdnud Leningrdi blokaadi ning jõudnud Peipsi ja Soome lahe vahelises piirkonnas sõjaeelse Eesti Vabariigi piirideni ning 25. jaanuaril kuulutati Narva rindelinnaks, algas tsivvilisikute evakueerimine. Eesti piirijoon polnud Saksa väejuhatul iseenesest oluliseks maamärgiks, sest tulevasteks lahinguteks valmistuti looduslikult sobivamal Narva jõe joonel. Esimesed Punaarmee üksused jõudsid Narva jõeni 1. veebruaril ning juba järgmisel päeval õnnestus neil jõe läänekaldal moodustada mitmed sillapead.

Lahinguteks Narva jõe joonel ja Peipsi läänerannikul olid sakslased teinud ettevalmistusi juba mõnda aega, valmistades ette positsioone, mis olid osa nn Pantriliinist (Panther-Stellung). See moodustas i osa nn Idavallist (Ostwall), mis kulges Mustast merest Soome laheni. Liini rajamist oli alustatud küll 1943. aasta augustis, kuid see veel kaugelt valmis ja kindlustustööd jätkusid jooksvalt ka lahingute ajal. Ühtlasi alustati aktiivselt Põhja-Eesti ranniku kindlustamist merelt lähtuda võivate rünnakute tõrjumiseks.

Paralleelselt Pantriliini rajamisega alustati „kaitsemeetmete tõhustamiseks“ rindejoone ja kaitseliini vaheline ala tsiviilelanikest „puhastamisega“, mis pani Eestis liikuma esimese suure põgenike laine, nn operatsiooni “Roboter”. Lisaks puhtsõjaliste aspektidele ja humaansuskaalutlustele oli selle eesmärk , nagu operatsiooni nimigi viitab, kahtlemata tööjõu hankimine, mis on suur defitsiit igas sõdivas riigis. Ja vastupidi, vaenlasele ei tohtinud jääda ühtegi “rakendatavat inimest”. Nii oli juba 23. jaanuariks 1944 väegrupi Nord tagalapiirkonnas ehitatava Pantriliini ja rindejoone vaheliselt alalt kokku evakueeritud üle 300 tuhande inimese: Narva- ja Peipsitagustel aladel elanud eestlased, kes olid seal elanud tsaariajast saati, Ingerimaa ingerisoomlased, venelased. Neist kümned tuhanded jõudsid ka Eestisse.

Narva tsiviilisikute sundevakueerimine algas 25. jaanuaril ning oli paljudele arvatavasti ootamatu. Saksa propaganda püüdis järjekindlalt olukorrast maalida lootusrikkamat pilti ning reaalne olukord kajastus pigem kuulujuttudes või oli lahingukõmin juba kõrvale kuulda. Kohalik okupatsiooniaegne ajakirjandus andsid lahingute Narva jõeni jõudmisest selgesõnaliselt teada mõningase viivitusega, viidates ka võimalikule „ajutisele evakueerimisele“. Näiteks vahendas ajaleht Eesti Sõna 3. veebruaril Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe raadiokõnet: „Kui vaenlane on meie kodumaa piiride lähedal, võib tekkida tarvidus ohustatud piiriäärsest osast mõnda asulat evakueerida, et inimesed mitte asjata hädaohtu ei satuks. Siis olgu igal eestlasel külma verd käsu kohaselt oma kodu ilma hädaldamiseta maha jätta ja olgu igal eestlasel sooja südant temale anda uut peavarju.“ Tsiteeritud Mäe kõnes oli tsiviilelanike evakueerumine siiski kõrvalteema ning pigem oli tegu võitlusvaimu turgutamise ja mobilisatsioonipropagandaga.

Üldmobilisatsiooni ettevalmistus

Eesti piiridele jõudnud lahingud oli vahetu ajend üldmobilisatsiooni välja kuulutamiseks. 1. veebruaril ilmus ajalehtedesse ja kuulutustulpadele Eesti Omavalitsuse juhi määrus, mille kohaselt vastavalt kokkuleppele saksa sõjaväevõimudega kuulutati kaitseteenistuskohustuslasteks aastatel 1904–1923 sündinud mehed, ning kohustati neid ilmuma kaitseteenistuskomisjonidesse. Eesti kodanike üldmobilisatsioon, mis oli sõjaõigusega vastuolus sama moodi, kui 1941. aasta suvine mobilisatsioon Punaarmeesse, oli sellega käima lükatud.

Mobilisatsioon ei tulnud ka tühjale kohale. Juba varasemalt oli Omakaitse kattevarjus läbi viidud mobilisatsiooniealiste meeste registreerimine. Paralleelselt meeste registreerimise ja üksuste formeerimisplaanidega oli 1943. aastal „peaproovina“ alustatud ka reaalse mobilisatsiooniga, kutsudes novembris teenistusse 1925. aastakäigu kutsealusted.

Kuulujutud tulevastest üldmobilisatsioonist liikusid rahva seas ringi mitmeid kuid varem. Võttes aluseks julgeolekupolitsei koostatud meelsusaruanded, siis võis eeldada, et üldmobilisatsiooni tulemused (sh kaasas käivad meeleolud) on ettearvamatud ja teatud aastakäikude varasemad varjatud ja varjamata mobilisatsioonid andsid põhjust oletada, et kõrvalehoidmine saab olema massiline.

Ja see polnud sakslastele kindlasti teadmata. Kuid oli ka tegureid, mis viitasid mobilisatsiooni õnnestumise võimalusele. Ei saa eeldada, et tollane inimene orienteerunuks väga täpselt okupatsioonivõimu „bütsantslikus“ olemuses või rahvusvahelises sõjaõiguses. Nii kasutati motivatsiooni tõstmiseks okupatsioonivõimude kontrolli all olevaid omamaiseid asutusi (Eesti Omavalitsus, Eesti Omakaitse ja Kindralinspektsioon). Samuti oli mobilisatsioonikorraldus koostatud viitega enne 1940. aasta 22. juunit kehtinud Eesti Vabariigi seadustele ja kodakondsusele. Ühtlasi saavutati tinglik kokkulepe rahvusliku opositsiooni esindajatega, kes olid seni suhteliselt passiivses olekus.

Kuid mitte vähetähtis polnud mobilisatsiooni õnnestumisel okupatsioonivõimude küllalt oskuslikult läbi viidud propaganda. Juba 1941. aastast kultiveeritud Teise Vabadussõja motiiv ei ülistanud mitte niiväga sakslasi, vaid seisukohta, et käesolevas sõjas „idamaise barbaarsuse“ vastu ei ole alternatiive sakslaste toetamisele!

Alanud aasta ei tõotanud head ja Eesti rahvast ootas ees veel rida pöördilisi sündmusi, mis määrasid meie saatuse aastakümneteks. Lootus terrorist pääseda sundis kümneid tuhandeid Eesti inimesi kodumaalt lahkuma.